Seeria 124

Seeria 124 salongi iseloomustas suur turvalisus külgkokkupõrgete ja ümberpaiskumiste korral ning see oli varustatud keerukate deformatsioonitsoonidega ees ja taga. Jalakäijate ja ratturite kaitsmiseks konstrueeriti võimalikud kontakttsoonid võimalikult amortiseeruvana.

Frankfurti IAA üritusel 1985. aasta septembris tegi debüüdi „Mercedes-Benz sõidudünaamika kontseptsioon“. See koosnes kolmest elektroonilis-automaatsest sõidudünaamika süsteemist:

• Automaatne lukustusdiferentsiaal (ASD)
• Veojõukontroll (ASR)
• 4MATIC nelikvedu, mis lukustub automaatselt

Alates 1985. aasta septembrist oli kolmesuunalise katalüsaatoriga juhitud heitgaasipuhastusseade saadaval kõigi bensiinimootoriga mudelite jaoks, välja arvatud karburaatoriga tüüp 200. Alternatiivina oli saadaval nn RÜF-versioon, mille puhul tarniti sõiduk ilma katalüsaatori ja lambdasondita, kuid multifunktsionaalse segu ettevalmistamise ja süütesüsteemiga.

Alates 1986. aasta septembrist oli heitgaasipuhastusseade saadaval ka karburaatormudelitele ja reguleeritav katalüsaator kuulus kõigil otto-mootoriga Mercedes-Benzi sõiduautodel standardvarustusse.

Sõiduki tagaosa kitsenev ja külgmiste ülaservade juures tugevalt ümardatud iseloomulik kuju oli väga aerodünaamiline ja asus tagumise tuulekanali otsinguile.

Veel kaks tüüpilist disainitähist – trapetsikujuliselt sügavale alla ulatuv pakiruumi luuk ja peaaegu nelinurkselt vormitud tagatulede kalde all siseservad – võimaldasid eriti madalalasuvat laadimisserva, mis lihtsustas mahuka pakiruumi täitmist.

IAA-s esitleti 1989. aasta septembris täielikult muudetud keskklassi mudelivalikut. Tähelepanu keskmes oli kere stiililine muutus ja interjööri ümberkujundamine. Mudeliuuenduse kõige silmatorkavamad elemendid olid külgmised küljekaitseliistud koos integreeritud pikisuunaliste astmepaneelidega, mis võeti kupeemudelites analoogsel kujul kasutusele kaks ja pool aastat varem.

Nüüd oli kõigile seeria 124 mudelitele erivarustusena saadaval ka kompaktklassist tuntud „Sportline“ pakett, v.a 4MATIC-versioonid. Väliselt silmapaistvad detailid olid sportveermik ja oluliselt madalam kere. Sellele lisandusid jäigemad vedrud ja amortisaatorid, nahkkattega rooliratta ja käigukangiga uuendatud salongisisustus ning üksikistmed ees ja taga.

Erilisel kohal tootevalikus oli 1990. aastal esitletud 500E, millel oli V8 mootor. Seda mitte ainult ei arendatud koostöös Porschega, vaid ehitati osaliselt ka Porsche juures Zuffenhausenis. Iseloomulikud tunnused olid sügavamad põlled ja laiendatud eesmised poritiivad.

Uue nomenklatuuriga järgisid tüübikirjeldused muudetud süsteemi. Seejuures eelnes klassikuuluvust märkiv tähelühend kolmekohalisele arvule, mis nagu varemgi, viitas silindri töömahule.

„E“ (mis tähistas sissepritsemootorit) võis ära jätta, kuna karburaatormootorid jäid nüüd minevikku, ning juba niigi ilmse kerevariandi koodist „C“ või „T“ võis samuti loobuda.

Diiselmudelite puhul asendas senise „D“ järelelisatud „Diesel“ (diisel) või Turbodiesel“ (turbodiisel).

Nelja klapiga tehnoloogiat kasutati maailmas esimesena viiesilindrilistes ja kuuesilindrilistes vabalthingavates diiselmootorites. Uus tehnoloogia ei pakkunud mitte ainult suurenenud pöördemomenti ja võimsust, vaid vähendas ka kütusekulu kuni 8%. Samal ajal vähendati tahkete osakeste heitkoguseid umbes 30%.

Keskkonnasõbralikkuse edasiseks parandamiseks olid alates 1993. aasta juunist kõik seeria 124 diiselmudelid standardvarustuses heitgaasitagastuse ja oksüdatsioonikatalüsaatoriga.

Silmatorkav tunnus oli S-klassi eeskujul ümberkujundatud radiaatorivõre. Niinimetatud „embleem-radiaatorvõre" sulandas tunduvalt kitsama kroomraami harmooniliselt kapotiga, Mercedese täht asetses nagu S-klassi sedaanidel kapoti peal.

Tähtsal kohal olid ka valgustimooduli muudatused: eesmised suunalaternad said läbipaistvad klaasid ja tagatuledele lisati bikromaatilised katted, mille suunatule ning tagurdustule osad olid ühtlaselt hallikasvalgeks värvitud. Kollane suunatuli tekitati ees ja taga värviliste lambipirnide abil.

Samuti muudeti pakiruumi luuki: ülaosa volditud servad ümardati ja tagatulede vaheline ala viidi tagaservaga paralleelseks. Lisaks asendati numbrimärgi kohal asuv plastist haardepide kroomitud käepidemega.

Kaheksa kuud pärast sedaani turuletoomist tegi Frankfurti IAA üritusel debüüdi ka seeria 124 universaal.

Esimest korda põhinesid osalise kerege šassiid just neil universaalidel. Nagu Mercedes-Benzi keskklassi mudelivalikus juba aastakümneid normiks on olnud, valmistasid nii kodu- kui välismaised pealisehitiste tootjad neile kiirabi-, kombisõidukite ja muude erimudelite varustust.

Lisaks tavalise teljevahega versioonidele, millest olid saadaval tüübid 250 D ja 230 E, pakuti ka pikendatud versioone 250 D, 230 E ja 260 E.

1987 aastal laiendati seeria 124 mudelivalikut kahe kupee võrra, mis lisas ka kolmanda kereversiooni.

1989 esitleti Frankfurtis neljanda kereversioonina pikendatud teljevahega sedaani. Sellega oli pärast nelja-aastast pausi müügiprogrammis taas pikk versioon.

1991. aasta septembris tutvustas Mercedes-Benz seeria 124 uut kereversiooni tüüp 300 CE-24 kabriolett. Pärast täpselt 20-aastast kestnud pausi oli keskklassis taas saadaval neljakohaline kabriolett.