Tüüp 180/190: pontoon-Mercedes

See kontseptsioon võimaldas mitte ainult madalamat õhutakistust ja vähem tuulemüra, vaid ka oluliselt avaramat interjööri.

Veel üks uudsus Mercedes-Benzi autode ajaloos oli see, et kere oli konstrueeritud olema isekandev ja raami-põranda süsteemiga kokkukeevitatud.

Jaanuaris 1954 täiendati 120-seeriat 180 D-mudeliga, mis oli pea identne bensiinimootoril põhineva sõsarmudeliga, erinevusteks olid 170 DS-lt üle võetud diiselmootor, 12 V elektrisüsteem ja muudetud tagasilla ülekandearv.

1,9-liitrine 50 hobujõuga diiselmootor töötati välja 190-seeria bensiinimootori põhjal. Suurem jõudlus ja parem sõidumugavus võrreldes 180 D-ga tegid uuest diiselmudelist kohe müügihiti.

Augustis 1959 esitleti kaasajastatud kujundusega neljasilindrilisi mudeleid 180, 180 D, 190 ja 190 D. Tehniliselt suuresti muutmata, kuid kujunduslikult uuendatuna esitlesid tüüp 180 b, 180 Db, 190 b ja 190 Db (tehasesisesed tüübikoodid) uuendusi nii ees- kui tagaosas: lamedam kapott, laiem ja madalam radiaatorivõre, massiivsemad põrkerauad. Värskendatud olid ka tagatuled, mis olid nüüd nagu kupeede ja kabriolettide puhul varustatud integreeritud reflektoritega. Ülejäänud mudeliuuendused puudutasid salongi kujundust ja parandasid passiivset ohutust.

Tüüp 180 ja tüüp 180 D toodeti lõpetatud mudelitena teatud määral veel edasi, kusjuures need läbisid veel mõned tehnilised muudatused, mida oli näha tüüp 180 c ja 180 Dc (tehasesisesed tüübikoodid) juures.

Tüüp 180 c ja tüüp 180 Dc tootmise lõpetamisega oktoobris 1962 jõudis Daimler-Benzis lõpule üheksa aastat kestnud pontooniajastu. Selle aja jooksul valmistati Sindelfingenis kokku 442 963 tüüp 180-190 D sõidukit, sellest 437 310 sedaani ja 5653 osalise kerega šassiid.

Kui Mercedes-Benz tootis ainult neljaukselist sedaani, siis kereehitaja Binz töötas välja mitmesuguseid keremudeleid, sealhulgas ka kombiversioonid, mida müüdi Mercedese edasimüüjate kaudu.