Kriips-kaheksa

Uute mudelite väljapaistvaim ülesehituslik detail oli nn diagonaal-pendelsild. Esmakordselt sai Mercedes-Benzi seeriatootmise mudel endale kaldvarras-tagasilla. Hoolikas arendustöö tõi kaasa märgatavalt paranenud sõidukäitumise ja ilma kadudeta sõidumugavuse.

Algne mudelivalik algas 200 D-ga, mis oli varustatud neljasilindrilise 55 hobujõulise diiselmootoriga, jätkus tüüpidega 220 ja 230 ja lõppes tüübiga 250, mille jõuallikaks oli 130 hobujõuline kuuesilindriline karburaatormootor.

Tippmudel, tüüp 250 ja selle järglased 280 ja 280E, olid ainsad, mille esiosa oli varustatud topeltkaitserauaga. Nii erinesid kuuesilindrilised tüüp W114 juba väliselt.

Juba novembris 1968 täiendati tüübiprogrammi kupeemudelitega 250 C ja 250 CE. Ots tehti lahti: esmakordselt tekkis võimalus soetada keskklassi kupeeversioon.

Veelgi enam eksklusiivsust pakkus 1968. a detsembris esitletud kaheksakohaline sedaan, millel oli 650 mm pikendatud teljevahe ja kolm istmerida. Peaasjalikult takso- ja reisifirmadele, lennukompaniidele, konsulaatidele ja ametivõimudele toodeti peaaegu 10 000 sedaani. Napi 78% juures oli diiselsõidukite osakaal kaheksaistmeliste hulgas suur.

Sedaanid ja pikad sedaanid olid traditsiooniliselt saadaval ka osalise kerega šassii kujul, millele nii kodu- kui välismaised pealisehituste tootjad valmistasid kiirabi-, kombisõidukite ja muude erimudelite varustust.

Aprillist 1972 täiendasid sedaanide mudelipaletti tüüp 280 ja 280 E. Mõlemad olid varustatud uue ülesehitusega kuuesilindrilise mootoriga, mis karburaatori versioonis pakkus võimsust 160 hj ja sissepritse versioonis 185 hj. Silmajäävad olid uued tippmudelid ka ilma tüübisildita: lisaks tüüp 250 puhul kasutatavale eesmisele topeltpõrkerauale oli neil seeria ainsate sedaanidena kuni rattavõlvini ulatuv tagumine põrkeraud ning kaks väljalasketoru.