Wilhelm Maybach sündis 175 aastat tagasi, 9. veebruaril 1846. aastal Saksamaal Heilbronnis puusepa perre teise pojana ning temast sai autode arengu mõjutaja. Eriti kehtib see perioodi kohta, kui ta tegi koostööd Gottlieb Daimleriga (kuni Daimleri surmani 1900. aastal). Maybach oli tehniliselt silmapaistvalt andekas. Tema leiutised andsid märkimisväärse panuse Daimleri visioonikontseptsioonidesse mootorsõidukite ja erinevate transpordivahendite loomisel. Praegugi elab tema nimi edasi kaubamärgis Mercedes-Maybach.


Kondiitrist disaineriks


Wilhelm Maybachi koolitati Bruderhausis esmalt pagariks ja kondiitriks. Pastor Werner nägi aga poisi tohutut tehnilist annet ja arendas seda edasi. Nii alustas Maybach 1861. aastal masinatsehhi joonistamisbüroos õpipoisina, füüsika ja joonistamistundidega linna koolituskursustel ja hiljem matemaatikaga keskkoolis.
Daimleri töö Reutlingenis tähistas produktiivse koostöö algust, kuna töökoja inspektorina avastas ta Maybachi oskused ja edendas neid. 1869. aasta septembris järgnes noor disainer Daimlerile, kui too määrati Maschinenbau-Gesellschaft Karlsruhe juhatusse. Maybach töötas kohalikus disainibüroos. 1872. aastal vahetasid mõlemad taas töökohta – Daimler määrati Gasmotoren-Fabrik Deutz AG juhatusse.


Maybach läks Daimleriga kaasa ja sai Deutzi disainiosakonna juhatajaks 1873. aastal. Ta viimistles Otto neljataktilise mootori töökõlbulikuks. 1875. aastal korraldas Maybach katseid vedelkütuse ja ümberehitatud gaasimootoriga.


Daimleri visioonid ja Maybachi leiutised


Daimleril oli juba Deutzis töötades visioon kompaktsest, kiiresti töötavast sisepõlemismootorist, mida sobis kasutada ka sõidukis. Siiski ei suutnud ta selles ettevõttes oma ideid teostada. 1882. aastal lahkus Daimler Gasmotoren-Fabrik Deutzist ja jätkas füüsilisest isikust ettevõtjana Stuttgarti lähedal Cannstattis. 1882. aasta aprillis sõlmis ta töölepingu Wilhelm Maybachiga.


Sellega elustasid Maybach ja Daimler autotööstuse unistuse motoriseeritud liikuvusest vees, maal ja õhus – alates 1882. aastast arendati Daimleri kodus – Taubenheimstrasse 13 – välja esimene kiirelt töötav bensiinimootor. Koos nende mootoritega, mida välimuse järgi tuntakse vanaisa kelladena, töötati välja maailma esimene mootorratas (Reitwagen, 1885), esimene mootorpaat (1886) ja lõpuks ka maailma esimene neljarattaline auto (Daimleri Motorkutsche, 1886). Varsti järgnesid raudteesõidukite ajamid (Daimleri mootoriga Waggonet, 1887) ja ka Wölferti mootoriga õhulaev (1888).


Maybach arendas väljakujunenud autotehnoloogiat koos disainlahendustega edasi, näiteks võib tuua neljakäigulise, ainult käigukastiga ajami, millel on liikuvad hammasrattad ja kahesilindriline V-mootor (ehitatud Peugeot’ litsentsiga alates 1890. aastast). Leiutajat ei heidutanud konflikt Daimleri ja tema 1890. aastate alguses loodud ettevõtte vahel. Maybach töötas Hermanni hotelli aiasaalis – kohas, mida ettevõte tol ajal rentis – välja Phoenixi kahesilindrilise mootori ja pihustiga karburaatori. Phoenixi mootor oli nii edukas, et rahvusvahelistel litsentsisaajatel õnnestus Daimler und Maybach Daimler-Motoren-Gesellschaftis (DMG) 1895. aastal taastada.


Esimene moodne auto


Wilhelm Maybach jätkas DMG tehnikadirektorina pöördeliste leiutistega: 1897. aastal registreeriti torupõhine radiaator kasuliku mudelina, 1899. aastal arendati krahv Ferdinand von Zeppelini õhulaeva neljataktilist mootorit, 1900. aastal registreeris DMG Maybachi kärgradiaatori patendi ja sama aasta 22. novembril valmis Cannstattis esimene 35 hj Mercedes. Seda peetakse kõigi aegade esimeseks ajakohaseks autoks, mille tellis Daimleri kõige olulisem turustaja Emil Jellinek. Maybachi täiesti uus sõidukikontseptsioon (kergekaaluline disain, innovaatilise radiaatoriga suure jõudlusega mootor, pikendatud teljevahe ja madal raskuskese) domineeris 25. ja 29. märtsil 1901. aastal rahvusvaheliselt tuntud motospordiüritusel Nice Week. See hiilgav edu andis Maybachile aunime Disainerite Kuningas.


Järgnevatel aastatel kuni 1904. aastani arendas Maybach sõidukikontseptsiooni 40 hj Mercedes Simplexist kuni 60 hj ja 90 hj Simplexini. Ent pärast Daimleri surma 6. märtsil 1900. aastal ei saanud Maybach enam loota firma tingimusteta toele. See sai eriti ilmseks pärast seda, kui 1903. aasta augustis suri DMG nõukogu esimees Max von Duttenhofer. 1906. aastal teravnesid erimeelsused. Maybach oli kirglik motospordi kui mootorsõidukite seeriatootmise tehnoloogia liikuma paneva jõu toetaja („Nii õpitakse võistlustelt – pole kahtlust, et meie autod said kiirelt valmis ja need jäävad sama tähtsaks kui aastaid tagasi. Järelikult jätkame võidusõitu.“). Ta töötas välja võidusõiduauto, millel oli vertikaalse võlli abil juhitav nukkvõlliga kuuesilindriline mootor, samuti kahe süüteküünlaga kõrgepinge solenoidsüüde. Maybachi tipptasemel loomingu asemel kasutati siiski Paul Daimleri konservatiivset disaini. Pärast seda, kui DMG 1907. aastal Maybachi juhitud katsekeskuse sulges, lahkus ta ettevõttest.


Uus algus õhulaevamootoritega


1909. aastal asutas Maybach koos krahv von Zeppeliniga Saksamaal Bissingenis ettevõtte Luftfahrzeug-Motorenbau GmbH. Wilhelmi poja Karl Maybachi juhitud ettevõte kolis 1912. aastal Bodeni järve kaldale Friedrichshafenisse. Pärast esimese maailmasõja lõppu alustas autotööstuses ettevõte, mis tegutseb nimega Maybach-Motorenbau. Esimest seeriaautot, 22/70 hj (W 3) Maybachi esitleti 1921. aastal ja seda toodeti kuni 1928. aastani.


Pärast DMG-st lahkumist sai Maybach oma saavutuste eest erinevaid auhindu: Württembergi kuningriik määras ta 1915. aastal kuninglikuks ehitusinspektoriks, 1916. aastal pälvis ta Stuttgarti Tehnoloogiainstituudi audoktorikraadi. 1922. aastal andis Saksa Inseneride Liit talle kuldse Grashofi medali, mis oli ühingu kõrgeim autasu. Hiljem lisati ta ka Automotive Hall of Fame (1996) ja European Automotive Hall of Fame (2004) ridadesse.


Wilhelm Maybach suri 29. detsembril 1929. aastal. Ta on maetud Cannstatt Uffi kalmistule, nagu ka Gottlieb Daimler.


Kaubamärk Mercedes-Maybach


Maybachi autotootmine lõpetati 1941. aastal. 2002. aastal sündis legendaarne nimi uuesti luksuskaubamärgina DaimlerChrysler AG. Mudeliseeria 240 Maybach 62 ja Maybach 57 luksussedaanid on määratlenud autotööstuse standardi tippkvaliteedi.


2014. aasta novembris tähistas Mercedes-Maybach S-klass (222 mudeliseeria) oma maailma esmaesitlust. Sellest ajast alates on see kaubamärk olnud väga eksklusiivsete sõidukite sünonüüm, pakkudes tipptasemel tehnoloogial põhinevat ainulaadset mugavust ja elegantset disaini. Tähtsündmuste hulka kuuluvad Mercedes-Maybach S 600 Pullmani (2015) ja S 600 Pullman Guardi (2016) debüüdid. Mudeliseeria 223 uus Mercedes-Maybach S-klass on jätkanud seda silmapaistvat traditsiooni sellest ajast kuni 2020. aasta lõpuni. Mercedes-Maybach GLS 600 4MATIC on samuti osa kaubamärgi eksklusiivsest sõidukivalikust (kombineeritud kütusekulu 12,0 l / 100 km ja kombineeritud CO2 heitmed 275 g/km).

 


Meediakontakt:
Frank Mühling, +4 9176 3095 1412, frank.muehling@daimler.com
Ralph Wagenknecht, +4 9160 865 8077, ralph.wagenknecht@daimler.com
Julia Höfel, +4 9151 5861 0215, julia.hoefel@daimler.com

Mercedes-Benz Museum GmbH | Peakontor ja äriregister: Stuttgart, HRB nr. 23165 | Juhatus: Christian Boucke (esimees), Patrizia Radegast * Lisateavet uute sõiduautode ametliku kütusekulu ja CO2 heitmete kohta leiate trükisest pealkirjaga: "Leitfaden über den Kraftstoffverbrauch, die CO2-Emissionen und den Stromverbrauch neuer Personenkraftwagen" („Uute sõiduautode kütusekulu, süsinikdioksiidi heitkoguseid ja elektritarbimist käsitlevad juhised“), mis on tasuta saadaval kõikide jaemüüjate juures ja ettevõttes Deutsche Automobil Treuhand GmbH (www.dat.de).