Suurepere Itaalia-roadtripp elektriautoga?
Paarisekundiline dramaatiline vaikus - oli sõprade-sugulaste esimene reaktsioon, kui nad kuulsid, et soovime 4 väikese lapse ja elektrilise väikebussiga 6000 km roadtripi Itaaliasse teha, et kolm vanemat last viiuli-klaverilaagrisse viia. Toimus see Põhja-Itaalias Cuneo linnas ja laste vanused olid 9, 7, 5 ja 1. Jagan kogemust nii lapsevanema kui ka elektriautojuhi vaatenurgast.
Autoks oli Mercedes-Benz eVito Tourer, mis tundus turul olevatest elektrilistest väikebussidest meie perele kõige sobivam. Sooviks oli, et 6 inimest lahedasti olla saaks ning ühe laadimisega saaks Eesti ühest otsast teise sõita. Viimast tehase 420 km läbisõiduulatus ka lubas, aga teadsime realistlikult, et see on ideaaltingimustel. Auto võeti testperioodil pere poolt kiirelt omaks ja sai oma valge värvi ja majesteetliku hoiaku tõttu juba esimesel päeval väärilise nime - Polaarkaru.
Minnes oli plaan jõuda kohale võimalikult kiiresti (arvestasime 3 päeva rahulikus tempos koos ööbimise ja peatustega), kuid tagasitulles võtta nädal ning külastada ka vaatamisväärsusi.
Sõit
Pikkade otsade sõitmine elektriautoga ei erine suuresti bensiini ja diisliautodest, kuid mõnede erinevustega pidime siiski arvestama ja ettenägelikult ka pikemate sõitude jaoks treenima.
Esimene mulje on vaikus, tohutu meditatiivne vaikus. “Kas auto juba töötab,” on küsinud mitu kaasreisijat, kui liikuma hakkasin. Kuna meil on kolm rida istmeid, siis tähendab mootorimüra puudmine, et ei pea kõva häält tegema, et tagumistega rääkida. Kõik on hästi kuulda ning igasuguseid arutelusid/sõnamänge on mugavam teha. Sõidu ajal on ka linnulaulu jm. väliseid vaiksemaid helisid hästi kuulda. Naersime päris pikalt selle üle, et kui noorim laps kevadel lasteaeda läheb ja hakkab kasvatajatega vaidlema: “Auto ei tee prõnn-prõnn, auto ei teegi häält!”
Skeptikutest “Pane bensugeneraator sappa kui teele jääd” tüüpidel on õigus ainult siis, kui sõidad elektriautoga nagu bensuautoga. “Elektriautod Eestis” Facebooki grupis hoobeldakse enamasti sellega, kui palju keegi on suutnud säästa, tippkiirusest ja kiiresti kohalejõudmisest oluliselt vähem. Kuigi elektriauto jalajälg looduses ei pruugi olla palju säästlikum fossiilkütuse omast, tähendab selle omamine mõttemalli muutumist. Kiirendad ja pidurdad sujuvamalt, ei kihuta, allamäge sõites laed - mõtled kuidas saaks ökonoomsemalt ning oled samal ajal ka turvalisem ja mõnusam kaasliikleja. Arvestades nii laadimisi kui ka madalamat kiirust, jõuad kohale aeglasemalt, kuid puhkuse ajal sellest vist suurt probleemi teha ei maksa, eriti kui ka sõidunauding olemas on.
Kogu teekond tuli kokku 6100 km, laadimispeatusi minnes ca 17 ja tulles 16, laadimiste peale kulus kokku ca 430 eurot. Meie kogemuse põhjal tasub elektriautoga kiirustamist pigem vältida, kuna auto ökonoomsus väheneb korralikult kui kiirus üle 100 km/h ja tihedamad laadimispeatused teevad reisi hoopis aeglasemaks. Valisime Google Maps’ist seepärast ka “no tolls” valiku, säästsime Austrias 20 €, Šveitsis 40 € ja Itaalias 40 €. See sääst kulub ära, kui näiteks Lätis kiiruskaamera ette jääd.
Väga huvitava üllatuse pakkus aku laadimine mäest alla sõites - kui Šveitsist oli lõpp-sihtpunkti veel 400 km mis oleks tähendanud 1-2 laadimist, siis Alpides pikemalt allamäge sõites laadis aku nii täis, et jõudsime hotelli ühe satsiga. Tagasitulles olime aga selle võrra ettevaatlikumad ja tegime mäest üles minnes pikemaid laadimispeatusi. Õigustatult, sest 30 km järsust mäest üles võttis maha 100 km.
Laste meelelahutus autos
Teadliku lapsevanema suurim mõtlemiskoht - pikk reis ja laste tujud. Iga perekond on erinev ja kõige olulisem on teha enne sellist reisi lastega suuremaid retki Eestis, et asju läbi testida.
Olime otsustanud, et televiisorit ei installeeri ja telefoni-meelelahutust ka ei anna. Viimane oli hea mõte, kuna kuumus mõjutas telefoni akut korralikult ning Waze oli vaja sees hoida. Kõikvõimalikke sõnamänge sai reisi jooksul küll tüdimuseni mängitud. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud võtta kaasa atlase ning lastele rohkem riikidest rääkida, kust läbi sõidame. Olles elukaaslasega mõlemad maailmanäinud inimesed, saime neile siiski päris hea pildi ajaloost anda. Üks tuttav, kes sarnase reisi ette võttis, hakkas koos lapsega reisipäevikut pidama. See on üks asi, mida me ka kindlasti järgmine kord teeks.
Kõige suuremaks jokkeriks osutunud 1-aastane üllatas positiivselt. Panime ta istuma teise ritta keskele nii et tal oli väga hea ülevaade igal pool toimuvast. Kuna lasteiste oli kõrgem, oli tal 180-kraadine vaade igale poole. Peatuste ajal hakkas ta ise autosse istumist küsima ning liikus enda koha peale.
Sellised pikad reisid tunduvad oma olemuselt omamoodi proovikivid - olla samade inimestega pikemat aega ühes väikeses ruumis. Mulle aga tundub, et see kogemus liitis meie perekonda. Mäletan siiani hommikut Itaalias Como järve ääres, kui hommikul autouksest otse järve ujuma jooksime.
Laadimispeatused
Otsus, et laadima lähme siis kui auto akus veel mahutavust 100 km jagu, aitas säilitada meelerahu. Ca 150-200 km järel peatuse tegemine (kui SOSi pole) oli meile täiesti piisav ning enamikus peatustes oli ka midagi teha. Nagu kruiisilaeval.
Saadaval on tohutult rakendusi, millega eri plaane vaadata, reise planeerida ja laadimiskogemusi jagada. Kõige asjalikum tundus olevat Plugshare, kus kasutajad saavad ise laadimisjaamu kaardile lisada ning neile hinnanguid anda. Leidsime päris huvitavaid kohti - osad olid maalilised järvede-jõgede ääres, nt Como järve ujumiskohas. Kuid oli ka ühe tehase tagune kangialune koos mini-prügimäe ja põõsastikuga, kus elasid jänesed. Hea reis peakski näitama maad mitte ainult turistile nähtavast küljest. Laadimine kiirlaadijates aku mahutavusest 20% kuni 90% võttis aega 45 min kuni 1,5 h, mis oli täiesti paras jalasirutamiseks ning mitmetes tankimiskohtades olid ka laste mänguväljakud lähedal.
Laadimisvõrgustik sõitmaks Baltikumist Itaaliasse oli enam kui piisav, aga kuna meil oli suur aku ja suurem auto, siis oli võimalik ainult kiirlaadijates mõistliku kiirusega laadida (50 kWh +). Probleemiks osutus üllatuslikult laadimise eest maksmine mõnede teenusepakkujate juures. Kogenud kohalikule sõitjale ei ole probleeme - rakendus on alla laetud või laadimiskaart postiga tellitud. Aga kui pead sõitma läbi Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Austria, Šveitsi ja Itaalia ning igas kohas kogu protsessi läbi tegema: lae rakendus alla (vajadusel muuda telefonis asukoht), lisa kõikvõimalikud detailid enda kohta, kinnita e-mail, kinnita telefon, lisa pangakaart, autoriseeri pangakaart, nõustu kasutajatingimustega…
Positiivse üllatusena hindade osas oli Leedus kiirteede ääres laadimine tasuta ja samuti mõnes Poola kaubamajas (see-eest piiratud 30 minutit per auto). Odavaimad hinnad olid ca 18 senti kWh, kõige kallim aga hotellis - 1 eur/kWh. Hinnad kõikusid laadijate osas ka riigisiseselt palju. Saksamaal-Austrias-Šveitsis küsiti rohkem, aga teisest küljest olid ka laadijad töökindlamad ning ostu sooritamine oli lihtsam.
Kuna parkimine on suuremates linnades ja ka kuurortkohtades päris kallis, siis avastasime life hack’ina, et kui panna auto aeglasesse laadijasse, siis saab samal ajal pikema linnatuuri teha. Niiviisi saime mõnusasti näiteks maalilise Šveitsi linna St Moritzi järve ääres pikemalt puhata. Reisi jooksul kujunes meil elukaaslasega ülesannete jaotus - kui mina olin roolis, siis tema vaatas kaarti ja otsustas kus peatuda. Niiviisi sattusimegi laadima nt Nürnbergi Ikeasse, Varssavi outleti jne.
Olles sõitnud läbi kaheksa riigi, tekkis päris hea võrdlusmoment ning meie pere ühine lemmik oli üllatuslikult… Poola! Põhjuseks hea hinna-kvaliteedi suhe ja sõbralikud inimesed; miinusena ingliskeelse teeninduse puudumine. Tagasi sõites otsustasime just seal pikemad peatused teha ning lubasime enda järgmise roadtripi ka selle maa avastamiseks teha. Veetsime ülimõnusa päeva Baltowski eelarvesõbralikus turismikeskuses, kus oli park elusuuruses sauruste kujudega, 3D kino, lõbustuspark, kunstrand liiva ja liumägedega, rahvusrestoran.
Loomulikult võtsime maksimumi ka teistest maadest - Müncheni loomaias oli ekstra põnev valik eri maade loomi. Itaalias saime unustamatult ilusas mägiojas supelda. Šveitsi-Austria Alpides käisime mägimatkadel ja nautisime maalilist päikeseloojangut. Killuke rõõmu leidus igas peatuspaigas - kui vaatad avatud pilguga ringi, siis leiad igalt poolt midagi põnevat.
Elektriauto ostmine
Lõpetuseks ka paar sõna elektriauto ostmisest.
Paljud on öelnud, et järgmine auto võiks olla elektriauto, kuid vähesed on selle reaalse sammu ära teinud. Enamasti on põhjuseks hind, aga loomulikult ka akude mahutavus, laadimisvõrgustik ja põhjamaa kliimas käitumine. Internet on täis tasuvusarvutusi ja vastavalt vajadustele on tehtud ka erinevaid järeldusi. Isiklikult oli minu jaoks oluline see, et elekter on ainuke “kütus”, mida on võimalik ka ise oma talus, kas päikesest või tuulest toota. Kui kõik asjad niikuinii kallimaks lähevad ja tooraine defitsiidi tõttu väheneb ka kättesaadavus, siis tundus õige otsus ja viimane aeg see praegu ära teha.
Me oleme perega elektriauto seikluse alguses ja paljud väljakutsed ei ole veel läbi tehtud. Kuidas käitub auto talvel? Millised on hoolduskulud? Kaua aku vastu peab? Mida teevad elektrihinnad? Aga otsus on tehtud ja tagasi fossiilsele enam ei lähe.
Kokkuvõtlikult - kas võtaks selle reisi uuesti ette ja elektriautoga? Vastus on kindel jah! Ühest küljest on elektriautoga sõit küll pikem ja kohati väsitavam, aga teisest küljest aitab see aja maha võtta ja teekonda ennast rohkem nautida. Teeloleku ajal oled oma kallite pereliikmetega päriselt koos. Imetlete koos loodust, meenutate kus käinud olete, viskate nalja, jutustate riikidest kust läbi sõidate. Meenub hetk, kui kõik autos magasid ja 7-aastane tagaistmelt piiksus: “Issi, issi, räägi mulle palun veel mõni lugu saurustest.” Täielik kvaliteetaeg mõnusas meditatiivses vaikuses.
