Elektriautode seikluslikum pool – EQV ja Matsalu rahvuspark

Elektriautod on saanud meie igapäevaelu tavapäraseks osaks ning nende olemasolu enam erilist üllatust ei valmista. Äärmusliku disainijooned on elektriautodelt samuti kadumas ning pead tõstavad tavaautode elektrilised versioonid, millel puudub igasugune vajadus kõvahäälselt oma erilisusest pakatavast olemasolust karjuda. 

Hoolimata kõigest kipume elektriautosid vaatama vaid läbi praktilisuse prisma. Punktist A punkti B liikumiseks on sellised autod igati sobilikud ning kui teele lisada mõned vahepunktid, saab tänapäevane elektriauto ka nendega muretult hakkama. Tänapäeval järjest kasvav läbisõidu-võimekus ning kiirete laadijate hulk muudavad särtsuautode kasutamise veelgi mugavamaks. Tõsi, siinkohal tuleb ka endale anda veidikene aega uue olukorraga kohanemiseks ning väikeseks mentaalseks ümberlülitumiseks. Eeldab ju elektrikaga pikemate sõitude tegemine mõningast vahe-laadmisest lisanduvat ajakulu ning sellest lähtuvat tegevus-tühimikku, millega on meil oma järjest kiirenevas maailmas esialgu suhteliselt keeruline hakkama saada. 

Aga kui prooviks elektriautodele veidi laiema ning vähem argise pilguga vaadata? Ehk tärkab sellistes lokaalselt saastevabades autodes justnimelt tore öko-seikluse alge, mis võib viia ka käidud piirkondi taasavastama juba hoopis teistsuguse meelestatusega?

Start ja sihtpunkt

Sellise mõttekäigu õigsuses ja võimalikkuse veendumiseks käivitasime ühel ilusal hommikul EQV elektribussi. Pakkisime järgnevateks päevadeks vajalikud asjad mahukasse pagasiruumi ja võtsime suuna Matsalu rahvuspargi poole. 

486,6 km² pindalaga rahvuspark on loodud peamiselt pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks ning sellisena seda valdav enamus teabki. 1957. aastal loodud looduskaitseala hõlmab Matsalu lahte, selle suudme ümber olevat Väinamere osa, Kasari jõe alamjooksu alates Risti-Virtsu maanteesillast, lahe ja jõe kaldaroostikke, üleujutatavat Kasari jõe luhta, rannakarjamaid, puisniite ja umbes 50 meresaart, millest suurimad on Tauksi, Liia, Sõmeri, Kumari ja Papilaid. Teised tuntud laiud on Sipelgarahu ja Tondirahu. Alates 2004 kannab sealne kaitseala nime Matsalu rahvuspark. 

Tegemist pole aga vaid linnusõpradele ja ornitoloogidele mõelnud mekaga, vaid sealsest piirkonnast leiab palju huviväärset ka tavaline loodusesse teed otsiv inimene. Turismi tarbeks on loodud Matsalu rahvusparki seitse linnuvaatlustorni: Penijõel, Kloostril, Haeskas, Suitsul, Jugasaarel, Küdeval ja Keemus, ning kolm matkarada Penijõel (5 km), Salevere Salumäel (1,5 km) ja Suitsul. Lisaks 275le linnuliigile on Matsalu rahvuspargis registreeritud ka 49 kala- ja 47 imetajaliiki ning 772 liiki soontaimi. Kogu rannajoont ääristavad imelised ranna- ja kalurikülad, millest kõik väärivad külastamist. Ja mitte korra, vaid igal aastaajal. Sealne loodus ning kõik sellega kaasnev on pidevas muutumises ning piirkonna mitmekülgsus joonistub välja vaid korduvate külastuste käigus.  

Ettevalmistus ja kodutöö

Enne iga seikluse algust on mõistlik teha väike kodutöö, et plaanitud väljasõit ilma suuremate tagasilöökideta sujuks. Elektriautoga seiklemise eel tasub kindlasti üle vaadata piirkonda jäävate sobilike kiirlaadijate asukohad, nende võimsused ja saadavused. Selle tarbeks tõmbasin telefoni kaks äppi: Eleport, mis näitab ära kiiremad suurema võimsusega laadijad ning Enefit Volt, mis juba olemasolevate laadijatega toimetab. Äpil on teisigi eeliseid - laadimisprotsess on jälgitav, tegemist on väga hea ja mugava lahendusega ning sellisel juhul pole vaja ka eraldi laadimiskaarti. Tuleb vaid äpp oma pangakaardiga ära siduda ja kogu laadimiseks vajalik raha jookseb 5-euroste maksetena otse kaardilt maha. 

Matsalu rahvuspargi piirkonnaga on seis hetkel selline, et Enefit Volti laadijaid leiab Haapsalust, Lihulast ning Virtsust. Siinkohal tasub aga tähele panna, et tegemist on nö tavaliste 22 kW laadijatega, mille pakutava särtsuga akude täislaadimine võtab omajagu aega. Seega varu autosse vahepealseks meelelahutuseks lauamänge, mängukaarte või tahvelarvuti, millest on võimalik Jupiteri, Netflixi või teiste voogedastus-platvormide vahendusel filme või saateid vaadata. Meie suured lemmikud on Rahvusringhäälingu loodusdokid. Ilusa ilma korral võib laadimiseks kuluva aja täita kohaliku piirkonna avastamise või väikese matkaga. 

Pealinlastele kaks erinevat marsruuti

Matsalu rahvuspargile saab pealinna poolt läheneda kahte pidi. Esimese ja justkui veidi loogilisema marsruudi korral tuleks sõita Tallinnast Haapsalusse, seal ööbides akud uuesti täis laadida ning hommikul rahvusparki sõita. Selle plaani ainus nõrk koht on asjaolu, et Haapsalu 22 kW laadijaga võtab akude laadimine omajagu aega. Lisaks saab ühe tsükliga laadija küljes olla kuni 4 tundi. Seejärel tuleb end „kapi“ küljest lahti ühendada ning uus laadimine käivitada või siis viimane sutsakas majutusasutuse stepslist sisse pressida. Siinkohal tuleb aga tähele panna, et tavaline seinalaadija on veelgi aeglasem. Siin ulatab EQV ülevaatliku abikäe ning näitab ära, mis kell akud oma täituvuse saavutavad. Selle järgi on hea oma aega planeerida. 

Seikluse järel saab end pikemaks laadimiseks sisse seada Virtsus või Lihulas. Mõlemad piirkonnad on väikeseks jalutamiseks ning uudistamiseks äärmiselt põnevad. 

Teine marsruut, mis on aga laadijate mõistes kasulikum, viiks seiklejad esimese sõiduga Tallinnast Pärnusse. Pärnus on üks Eleporti 50 kW laadija ning 6 Enefit Volti 22 kW laadijat. Kui seal mõnus õhtu veeta ja akud täis laadida, jääb hommikul Matsalu rahvusparki sõita vaid 55 km. Selline marsruut võimaldab rahvuspargis muretumalt ringi sõita, kohti avastada ning õhtuks Haapsalusse jõuda, et järgmisel hommikul täidetud akudega pealinna poole tagasi sõita. Samuti võimaldab seepidine ring esmalt Penijõe mõisas asuvat Matsalu rahvuspargi külastuskeskust külastada. Sealses püsiekspositsioonis saab tutvuda kaitseala looduse, ajaloo ja pärandkultuuriga ning vaadata 20-minutilist slaidiprogrammi „Matsalu aasta. Elu Matsalus jääst jääni“. Programmi on koostanud Arne Ader, muusika Sven Grünbergilt ja teksti loeb Fred Jüssi. Lisaks saab külastuskeskusest infot RMK külastusobjektide, Matsalu rahvuspargi ning piirkonna kaitsealade ja turismiettevõtjate kohta. Müügil on ka piirkonnaga seostuvad meened.  

Kuhu kindlasti minna

Olgugi, et tegemist on rahvuspargi ja looduskaitsealaga, on Matsalus palju sõita ja avastada. Kindlasti tasub ära käia kõikides vaatetornides. Nendest avanev vaade on ronimist väärt ning jääb mõnusaks aluskihiks järgmisele külastusele, mil kõik taas teistsugune tundub. Suitsu vaatetorni juurest leiab kaunid ja ajaloolised kalurihütid ning infotahvlid, mis sealse elu ilusasti kokku võtavad. Kloostri vaatetorni kõrval seisab aga põnevate ülesannetega sild. Matsalu lahe lõunakaldalt leiab lisaks muule põnevale ja ilusale ka kaks toredat sadamat. Keemu ja Saastna kalasadam on lihtsasti ligipääsetavad ning ka neis tasub piirkonna avastamise egiidi all kindlasti kohal käia. 

Matsalu lahe põhjakaldalt tasub üles otsida Haeska linnuvaatlustorn ning külastada selle kõrval oleva talumaja väikest ja hubast kohvikut. Pererahvas on tore ja lahke ning õdusas kohvikus joodud kuum kohv annab sealsele seikluspäevale hoopis uue hingamise. Lisaks eelnevale tasub tähelepanu pöörata ka sinna viivale teele, mis kulgeb üle kaunite mereäärsete niitude, luues omamoodi Eesti-välise tunde. Kiideva rannakülast leiab toreda külaplatsi, millel haigutab paadikujuline laululava. Sekka väike sadam, madal linnuvaatlustorn ning ports puuskulptuure. Puise poolsaare tipus, ehk Puise Ninal, tasub üle vaadata sealne väike sadam ja veidi eemal asuv majalaadne linnuvaatlustorn. Sealses tornis saab ööbida, saunatada või niisama mõnusalt aega veeta. Külastamine lepi kokku Puise Nina taluga (www.puisenina.ee) Nõukogude ajal tegutses Puise külas suur kalatööstus, mis 1990ndatel suleti. Nüüd on sadam ja suurem osa endistest hoonetest rekonstrueeritud. Küla on täis vaatamisväärsusi ning seal tasub aeg korraks maha võtta ja uudistades ringi jalutada.  

Haapsalu poole sõites keera kindlasti sisse ka Topu sadamasse. Lisaks vanale kaitsealusele puule leiad sealt ka toreda koha, kus ilusa ilma korral looduse keskel sulnis piknik pidada. Seejärel ongi aeg sealmaal, et Haapsalus auto laadima panna, endale tore söögi- ja ööbimiskoht leida ning toredale väljasõidule lõõgastav punkt panna.  

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et elektrikaga saab seigelda küll. Tuleb vaid varuda veidi rohkem aega ning kõik hoolikalt läbi mõelda. Kõik muu on juba osa seiklusest ning teadmine, et rahvuspargis seigeldes midagi halba loodusesse ei paisku, muudab väikese väljasõidu emotsionaalses mõttes hoopis teistsuguseks kogemuseks. Ja tegelikult – kui nüüd hästi mõelda, kuhu meil ikka nii väga kiire on, et pidevalt tormama peab.