Jazzibuss sõidab edasi!

Kuidas algas sinu koostöö Veho Balticsi ja Mercedesega?

Olen SilberAuto ja Mercedes-Benziga koostööd teinud juba umbkaudu kümme aastat. See on olnud vastastikuse sümpaatia vili. Meil tekkis huvitav sõprussuhe – Mercedes-Benz ja mina, kui muusikainimene, turundaja ning muusikaettevõtja. Oleme koostööd teinud läbi erinevate esinemiste ning ka minul on olnud erinevaid ettevõtmisi, mille raames on olnud võimalik kaasata erinevaid gigantseid ettevõtteid. Mäletan hästi hetke, kui olin New Yorkis, kus mul oli õnnestunud luua sõprus maailma kõige tunnustatuima jazz-trummi pedagoogiga. Tundsin, et Eesti jazz-muusikutele ja trummaritele võiks korraldada ühe ettevõtmise, mis paneks noored trummarid pühenduma löökpillide traditsiooni tundmisele. Kuulus õppejõud John Riley oli nõus nädalaks ajaks Eestisse kolima, et õpetada siinseid soovijaid ning siin ka esineda. Samuti selleks, et aidata siinne trummikonkurss „Philly Joe’s Drum Context” (pühendatud Philly Joe Jones nimelise trummari mälestusele) käima lükata. Kultuurkapital meile piisavalt tuge ei pakkunud ning selle rolli võttis toona enda kanda SilberAuto. Otsustati, et see on kultuurne, tore ja vajalik asi ning projektile pandi õlg alla. Ameerika kuulsa õppejõu ning SilberAuto toetusega saigi kõnealune konkurss toimuma. Erilisena mõjus ka asjaolu, et Saksa autotööstuse lipulaevaga sai ülikuulus ja tunnustatud pedagoog lennujaamast ära toodud. Järgnev töönädal laabus väga sujuvalt ning kõik soovijad, keda oli umbes 60-70 inimest, said tipptrummariga silmast-silma kohtuda, harjutada ja arutada. Konkursil oli tuntav ja siiani tajutav mõjuv ning suundanäitav jõud – trummarid muutusidki paremaks. Suhted Ameerika pedagoogiga on väga head ning tulevased koostöömõtted on avatud ka sarnaste projektide osas. Käesoleva aasta mais oli meil plaanis teha järgmine konkurss, aga paraku lükkub see tänu kriisile järgmisesse aastasse.

Selle projektiga hoogustus meie koostöö SilberAutoga ning kõik edasine on olnud kui tulpidega aasal hõljumine. Minu jaoks on SilberAuto Eesti selline ettevõte, nagu üks edukas ja tõsine ettevõtmine peabki olema – vahel tullakse pisikestele planktonitele, nagu mina ja meie väike jazziklubi appi, et koos teha midagi sisulist ning kultuurivaldkonnale olulist.

Ida-Virumaa on väga oluline koht ning mulle on alati tundunud väga ülekohtune, et sinna ei satuta oma kultuuriliste ettevõtmistega. Kui ka Oleg Pissarenko jazziklubi Narvas enam kontserte ei teinud, otsustasime, et läheme ise oma Philly Joe’s-iga Narva ning korraldame kord kuus sealse Vaba Lava ruumides kontserte. Kuna Narvaga seoses oli logistika kõige suurem küsimus, pöördusime oma murega Veho Balticsi poole ning oma suureks rõõmuks jõudsime kokkuleppele, et ollakse nõus meid aitama ühe Mercedes-Benz Vito bussiga. Kõnealuse bussi ristisime hellitavalt Jazzibussiks ning kleepisime koos kauniks. Buss teeb oma tööd ka praegusel kriisiajal. Vahel on vaja liigutada muusikuid ning kokkupuudete minimeerimiseks toome artistid ise klubisse kontserte andma. See on üllatavalt tore, mõjub värskelt ning inimestele meeldib selline mugavus ja turvalisus. Ühtlasi on kaunis vaadata, kui Jazzibuss mööda tühje tänavaid vurab.

Jazzibussis on tänaseks sõitnud hulga häid ja kuulsaid muusikuid. Nende hulgas Taavo ja Joel Remmel, Raivo ja Ramuel Tafenau, lisaks Lembit Saarsalu ja vene päritolu pianist Leonid Vintskevich. Samuti Tobias Tammearu, kes on tihtilugu ka selle bussi piloodiks, Lauri Kadalipp, Ain Agan... Johannes Laas ja Rita Rey olid vast viimased kunded. Nimede lugemist võib jätkata, aga põhimõtteliselt on tegemist kogu Eesti jazzi Mendelejevi tabeliga.

Millist elu buss igapäevaselt elab ja milliseid sõite sõidab?

Jazzi-buss on reeglina tihedalt klubiga seotud ning on osutunud ootamatult oluliselt käepikenduseks. Veab lisaks inimestele vajadusel ka ürituste tarbeks klapptoole või liigutab diivaneid edasi-tagasi. Buss on oma mahutavuselt selleks erakordselt sobilik. Oleme teinud ka pool-lõbusõidulikke koosolekuid. Viisime ühel hommikul kogu Philly Joe’s-i meeskonna Narva koosolekule ning sõitsime seal päev otsa ringi ja arutasime tähtsaid asju. Suures osas elab buss ikkagi seda elu, et proovib teha jazzi-inimeste elu lihtsamaks ning kui meil pole mõnel päeval olulisi sõite, siis aitame Jazzkaart – toome kedagi lennujaamast ära või abistame teisi valdkonnas tegutsevaid kooslusi. Meie valdkonnas on piirid erinevate organisatsioonide vahel väga õhk-õrnad ning kõik on kõigile abiks.

Kas kõik vajalik on bussi ära mahtunud?

Jaa, ikka! Vahel on juhtunud, et sõita soovijaid on rohkem, kui bussis istmeid. Püüame olla ettenägelikud ja klapitada. Kui on vaja kontrabass ja Hammondi orel korraga bussi ära mahutada, siis inimesi enam väga palju ei mahugi. Mõned piirid seab ka asjaolu, et bussil pole hetkel kärukonksu, aga sellega juba tegeletakse. Väga oluline on aga detail, et auto on turvaline meie esinejate ja ettevõtte töötajatele.

Mis sulle Vito juures kõige rohkem meeldib?

Mulle meeldib asjaolu, et bussil ei jää jõust puudu, olles sealjuures mõnusalt ökonoomne. Seda paljuski tänu manuaalkastile. Enim meeldib mulle aga see, et autosse saab paigutada rohkem kui viis inimest ning tegemist on hingematvalt ilusa sõidukiga. On selge, et Mercedes-Benz on sättinud väikebussi standardid erakordsetesse kõrgustesse. Minu tagasihoidlik arvamus on, et keegi pole sellest formaadist rohkem välja pigistanud kui Mercedes. Tore on ka see, et kuhugi parkides, ei karga Vito teiste seast silma kui tööstuslik veok, kuigi tal on kõik tööstuslikud võimed olemas. Pigem on tegemist kena mahtuniversaaliga. Olen olnud Mercedes-Benz V-klassi ja Vito fänn nende esimestest mudelitest alates ning pean käesolevat bussi väga kauniks ja soliidseks. Välimusele aitab kaasa ka bussi kujundus, mida on mitmeid kordi kiidetud.

Kuidas Sinu enda elu praegusel ajahetkel sujub?

Meie klubil püsivad meeleolu ning moraal kõrgel. Meil on õnnestunud oma tegevusi sättida nii nagu riiklikud eriolukorra-nõuded ette näevad. Kui massiüritused keelati, läksime kohe eetrisse esimese virtuaalkontsertiga – tegime mitme kaameraga, korraliku helirežiiga ning 20 mikrofoniga ja elusa ülekande režisööriga, kelleks nädalaga õppisid meie enda inimesed. Kui uus statuut tõi kaasa „kahe inimese„ piirangu, algatasime duo-esinemiste virtuaal-festivali. Kõik on läinud väga kenasti. Viimast kontserti vaatas erinevatel hetkedel ligi 6000 inimest. Tänahommikusel koosolekul olid kõigi näod õnnelikud ja lootusrikkad. Kriis on meid õpetanud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Minul isiklikult on enamus töid ära kukkunud, aga mis siin salata, asemele on tekkinud ülekannetega seotud saatejuhtimist ning muid tegevusi. Pühapäeva hommikuti olen teinud sõprade lastele virtuaalseid muusikatunde, kus ei puudu ka pannkoogid. Neid näeb Facebooki lehelt või siis minu tagasihoidlikult YouTube’i kanalilt AhvenTV. Sealt leiab pooletunnised rütme ja meeleolukaid tegevusi täis klipid, mis viivad mõtted vahelduseks mujale. Hea lahendus, andmaks sõpradele võimalus Covidi mõtetest puhata ning taguda koos lastega hoopis moosipurke.

Tulevikku vaatad positiivsel pilgul?

Mis siin ikka masenduda. Olen saanud viis nädalat vaadata, kuidas mu lapsed mängivad, arenevad, söövad ja magavad. Nii palju aega polegi kunagi saanud oma perega järjest koos veeta. Isegi puhkusereisidel saab see rõõm tavaliselt nädala või kahega otsa. Samas pole see kogemus ka päris uus. Kaks aastat tagasi kolisime kogu perega Ameerikasse ning saime omal nahal justkui karantiini järgi katsetada. Võõras riigis, keskkonnas ning sedavõrd kiiresti pöörlevas linnas tekibki vahepeal selline karantiinis olemise tunne – omadega pidevalt ninapidi koos. Ameerikas oli ka palju tööalast toimetamist ning sellist luksust, et päevad läbi pead-jalad koos olla, seal ei olnud. Ennast ma reeglina haigeks ei mõtle. Pigem proovin mõelda terveks ning kui vaja, hoian lippu lehvimas kasvõi kogu parve eest. Isiklikult arvan, et rasked ajad on olulisemad, kui kergemad ajad. Kergel ajal oskab õnnelik olla igaüks. Raskel ajal tuleb kõigil pingutada, et tulla keerulisest olukorrast tervena välja ning see on mitte ainult tervitatav, vaid ka vajalik. Arvan, et praegusel ajal avastavad enamus, et paljud aspektid, mida nad pidasid ainuvõimalikeks, ei olegi nii esmajärgulised.

Kuidas on kriisiaeg mõjutanud sinu isiklikku aktiivsust ja tujusid?

Eks veidi ikka. Pereisana ju ikka muretsed oma laste pärast. Tuleb vaadata, et toit oleks laual, oleks soe, lapsed pestud ning selle kõige juures on väga oluline, et ka nende sisemaailm haiget ei saaks. Kõige lihtsam haiget teha oleks ise masendusse langeda või hakata paanikat külvama. Minu meeleoludega on hästi ja ma arvan, et suudan seda hoida ka palju keerulisemates olukordades. Ka minul on sõpru, kes kriisiajal viibisid intensiivravi osakonnas. Hoian neile igapäevaselt tugevalt pöialt, et haigusest oleks võimalikult kerge väljatulek. Need on sellised melanhoolsemad hetked... Aga nende nimel, kel on hetkel keerulisem ja raskem, tuleb ise positiivsem ja tugevam olla.

Kui kriis ühel hetkel järgi annab ning inimesed taas liikuma pääsevad – kuhu esimesena lähed?

Esimese hooga sõidan Saaremaale! Läheme kogu perega traditsioonilisele paaripäevasele „mõnulungile„ Georg Otsa SPA-sse. Kala-asjad võtan samuti kaasa ja lähme sõpradega meriforelli püüdma. Arvatavasti lähme ka jaanalinnufarmi vaatama, kuidas kängurupojad kasvavad. Selge on see, et Saaremaa on esimene koht, kuhu me siis sõidame!