Seejuures kaugeltki mitte lihtsat kilomeetrit, sest peaaegu kogu see läbisõit on kogunenud Tallinna tänavatel. „See on küll tõsi, et meie taksod lihtsat elu ei näinud,“ räägib Gross. „Need töötasid kolmes vahetuses, iga ilmaga ja toonastel väga auklikel Tallinna tänavatel!“ Tänaseks on W210-kereindeksiga taksod Esra märgi all töö lõpetanud, kuid kunagi olid need ühed paremad autod, mida Eesti taksoturult üldse leida võis. Gross meenutab, et nendega eelistasid sõita kõik, kelle rahakott vähegi peale hakkas. „Kurvasilmse” Mercedese sagedaseks kliendiks olid teiste hulgas näiteks riigiametid ja nende väliskülalised.

 

Põhjus, miks just E-klass valiti, oli Esra varasem hea kogemus Mercedesega. Kuni selle ajani kuulus nende sõidukiparki tervelt 60 E-klassi eelkäijat ehk W123 kerega autot. „Need olid täiesti uskumatult vastupidavad igiliikurid,“ räägib Gross. „Kõikidel toonastel konkurentidel olid oma hädad küljes, W123 aga sõitis sadu ja sadu tuhandeid kilomeetreid peaaegu vigadeta,” selgitab Gross. „Aga takso seisukulud on tohutud ja autod lihtsalt peavad sõidus olema!“ Nii soovitab ta kõigile, et kui soovitakse vastupidavat autot, tasub vaadata taksojuhtide lemmikmudeleid.

 

Tõsi, rahaga polnud 1990 aastate lõpus kaugeltki priisata ning uute autode näol oli tegu kõige tagasihoidlikemate diiselmudelitega, millel vaid 55kilovatine mootor ja küljes elementaarne varustus. Töökindluses ei tinginud aga needki: „Tõsisemat remondiraha hakkasid meie „kurvasilmsed“ nõudma alles poole miljoni kilomeetri juures,“ kiidab kunagise taksofirma juht. Nii on ta praeguselgi autol küljes veel originaalkäigukast ning mootor võeti esimest korda lahti alles mõne tuhande kilomeetri eest, sest plokikaanetihend hakkas lekkima.

 

Ja kuidas miljon kilomeetrit läbinud E-klassiga sõita on? „Mulle küll meeldib, uhke tunne on!“ kinnitab Gross. „Mercedese tunne ja lõhn on selles veel täiesti sees!